Ajalugu

Kui Kalju Komissarov 1974. aastal Eesti Riikliku Noorsooteatri peanäitejuhiks siirdus, võttis senini Voldemar Panso õpilase Mikk Mikiveri käe all tegutsenud teater senisest sootuks teistsuguse suuna. Ja ehkki Panso “igavase inimsusega” võrreldes oli juba Mikiver tegelenud kaasajalisemate teemadega, siis Komissarov tõi ühiskondlikud ja poliitilised küsimused otsesõnu teatrilavale. Mõistagi ei tähenda see, nagu oleks nõukogude võim sedasorti teemade käsitlemist tervitanud. Seda enam, et Komissaravi teatrit iseloomustasid šokivõtted, tundeäärmused, teravad kujundid, aga ka toonases Nõukogude Eesti teatripildis pigem erandlik noortepärase massikultuuri, iseärnis popmuusika kasutamine.

Komissarovi esimene sedalaadi n-ö poolmuusikal oli “Oliver ja Jennifer”, mis põhines Erich Segali menukil “Love Story” ning mis tuli Noorsooteatris lavale 1972. aastal. Lavastuse muusikanumbrite autoriks oli noor helilooja Olav Ehala. “Oliverist ja Jenniferist” osutus sootuks teravamaks aga Abby Manni filmistsenaariumi “Kohus Nürnbergis” alusel 1975. aastal lavastatud “Protsess”, mida teatriteadlane Jaak Rähesoo on koguni Komissarovi peanäitejuhilikuks manifestiks nimetanud. Publiku tõmbenumbriks oli lavastusse kaasatud ansambel Ruja, kes esitas etendustel Rein Rannapi “Protsessi” tarvis kirjutatud originaalmuusikat.

1970. aastate teisel poolel paelus nii Komissarovit kui ka 1975. aastal Noorsooteatri dramaturgiks tulnud Mati Unti 1973. aastal eesti keeles ilmunud Richard Bachi sümbolistlik lühiromaan “Jonathan Livingstone Merikajakas”. 1979. aastal otsustatigi lugu lavale tuua rockooperina “Johnny”, millele muusika loomine jäeti Noorsooteatri muusikaala juhatajana töötanud Olav Ehalale. Ka selle lavastuse puhul otsustati lavale tuua rockansambel ning taas oli selleks Ruja. Kuna originaalmuusika kirjutamiseks nappis aega, pöördus Ehala toonase Ruja heliloojate Margus Kappeli ja Jaanus Nõgisto poole ning palus osa tekste neil viisistada. Ilmselt ei piisanud isegi kolmest heliloojast, sest mõned palad tuli veel ka Peeter Volkonskil luua.

Urmas Alender

Rockooperi libreto kirjutasid ühiselt Unt ja Komissarov, kasutades Bachi lühiromaani ainese kõrval veel ka Giordano Bruno, Janusz Korczaki, George Bernard Shaw’, Jean Anouilh’, Marie Underi, August Sanga ja Juhan Viidingu tekste. “Johnny” lavastamine usaldati aga Eesti Televisioonis režissöörina töötavale Eero Spriidile.

“Johnny” pidi algselt esietenduma Salme kultuurikeskuse laval 20. märtsil 1980, ent kuna toonane kultuurinõukogu pidas seda “veel tooreks”, jõudis “Johnny” päriselt publiku ette alles 2. aprillil. Vaatamata sellele, et Spriit on hiljem nentinud, et lisaprooviaeg kulus ka sisulises mõttes marjaks ära (oli ju lavastus tehniliselt suhteliselt keeruline – näiteks oli lavale ehitatud toonastes oludes küllaltki uuenduslik tuleratas, mida kasutati muu hulgas Giardano Bruno tuleriidal põletamise markeerimiseks), siis esietenduse edasilükkamise tegelikuks põhjuseks oli pigem lavastuses vaagitava temaatika ideoloogiline problemaatilisus. Käsitleti ju peaasjalikult üksikindiviidi isikliku vabaduse ja ühiskondlike normide-ootuste vastuolu, millele tähelepanu pööramist võimud vaevalt kuigivõrd tolereerida tahtsid.

Suurt publikuhuvi rockooperi vastu kinnitavad asjaosaliste mälestused pikkadest piletisabadest Salme tänaval, ent ometi etendati “Johnnyt” kokkuvõttes suhteliselt vähe ja harva – 1980. aastal kõigest kümme korda. Aasta hiljem soojendati lavastus üles, kuid ka siis kadus ta üsna kiiresti ja märkamatult mängukavast. Sedakorda lõplikult.

Samas ei vajunud “Johnny” päriselt unustusehõlma ja seda suuresti Olav Ehala laulude tõttu, mis said eeskätt tänu Rujale ka iseseisvalt tuntuks – näiteks August Sanga sõnadele kirjutatud “Laul surnud linnust” ja “Laul võimalusest” ning Juhan Viidingu tekstile loodud “Ma mustas öös näen…”. Kahte esimest nimetatud paladest ei tahetud aga isegi mitte raadioeetris mängida. Nimelt peeti esimest neist kahtlaseks sellele vaatamata, et juba Sang oli laulu aluseks oleva luuletuse “esimeste revoltusionääride mälestusele” pühendanud (mõistagi oli ta sellega püüdnud lihtsalt oma teksti avaldamist tagada), teine, kus käsitleti kaude Jeesust, kuulutati lihtsalt usupropagandaks. Mõlema teose salvestused suunati otse Eesti Raadio arhiivi.

1980. aasta lavastuses olid Johnny rollis vaheldusmisi Urmas Alender ja Andres Ots, Paabulindu mändis Merle Talvik, Ema Maret Mursa, Isa Lauri Nebel, Jeanne d’Arc’i Helene Vannari, Giordano Bruno’t Guido Kangur ning Janusz Korczakit Peeter Volkonski. Kaasa tegid veel Jüri Aarma ja Paul Laasik.

Piletid leiad Piletilevist